eku

In-between spaces and memories

When talking about Mutopia I find it necessary to explain the context what enabled Mutopia to emerge. Its emergence is the sum of personal and collective intentions, several coincidences and unknown factor X. I find its story of emergence very personal, but for me it is the only way to approach the beginning of Mutopia.
From this point im positioning myself somewhere in-between different memories, personal and collective, bodily (sensed, soaked into consciousness) and documented (removed facts). For me emergence of Mutopia collides with very important shift in the way how do i see myself as organiser and artist.

Situation what enabled the emerge of Mutopia, 18.-23.08, 2008 AVAMAA, Mooste
My relationship with the situation where 1st Mutopia took place was not actually so simple. It was more complicated as one can imagine. Already 6 summers I had been involved with organising international art symposia called PostsovkhoZ at the village of Mooste in Southeast Estonia. These were wild events, what every year had become more and more intense, both in content and organisational level. The events had become quite known and we, organisers had to be quite selective when inviting artists to the event. Symposium preparations started usually 12 months ahead, just after the previous symposium had finished. We came up with the concept, made a public call, reviewed applications, applied for finances, communicated with artists, agreed on locations. All this effort culminated as a week long intensive, multicultural, multi-sensorial, multidimensional experience. The events structure looked like that. Around 15-20 artists were selected and invited to participate. In Mooste, they had 5 days to realise their ideas, what off course changed drastically when facing the real space and people. Usually artistic projects needed not only materials but all kind of different resources (people, weird tools, contacts) and involvement of community. So it happened, that as organisers, we were constantly running around, negotiating and matching the needs of the parties.
Setting up the structure, selecting the locations and artists to participate was all important for the overall atmosphere of the event. The work behind the curtains included also conscious “crowd manipulation” (or experiments) like introducing weird details in the form of special food, objects, smells or games. These small, sometimes unnoticeable details quite often triggered special moods and catalysed the way how people organised themselves (artist presentations, spontaneous actions, costume parties, discussions, sauna goings, star-watchings, campfires etc).
On the 6th day we usually closed the event by presenting fruits of the week (artists works) to the public. Some audience came and there was the final party of the week. On the 7th day we usually cleaned up, withdrew all the resources back to home base of MoKS, just relaxed and slept.

After the event we were very happy, but bone-weary. Our bodies felt age-old and heavy, muscles were sour and joints out of place. There was no place in the body where all this mental and intellectual experience, received during the event could fit. Emotional and physical tiredness was overwhelming. It took at least a month to physically recover from the event. In that period we tried to do nothing, went to spa and laid in hammocks. Until the next round of organisational preparatory work started. And so 6 years in a row, when we realised it can not go on like that. As we had already experienced how important is the structure of the event (not only concept ), how directly it affects the dynamics of the group and the way people organise themselves, we decided to move on and change it into the way that we, organisers would also have a place for artistic expression and experiment.

Avamaa- Open Land

AVAMAA, what literally translates from Estonia Open Land, was the name for the new event. Besides literal meaning it also feels very liberating to pronounce this word out loud in Estonian. Try it! Feel how breath runs from your lungs to mouth and disperses to the air around you, just like you have created a world / painted a landscape around you with this word. It feels so strong but free and easy at the same time.

After a one year pause in organising a symposium we gave time for ideas to settle and break from the routine. By autumn of 2007 John Grzinich laid down on paper how the new summer event could look like. He proposed to continue with a 5+1 structure (5 days of workshops and 6th day as public presentation day). The main difference was that instead of artistic projects the priority would be given to workshops. The workshops to be proposed by artists or other creative people, not so much to teach a certain skill but rather experiment with the (traditional) form of workshop itself, to bring out the collective potential of workshop. It would eventually turn into some kind of meta workshop where the borders of different workshops would occasionally disappear so that workshops would melt together, enabling the different knowledge to spread and cross-pollinate the workshops, but when situation needed initial workshop would draw back to its core and continue working in smaller and more focused groups.
These ideas took over our minds and we were excited to test them out.
To start the experiment, we made public call for workshops but we also proposed workshops by ourselves. So eg John proposed a Mutopia, a workshop about collecting local narratives and mixing these with personal narratives what come up with interaction with the locations/ places visited. (though having the same name as Mutopia this book is about, it was still quite different, but certainly the embryo (or egg or sperm) of the forthcoming Mutopia). Tero Nauha, the artist who had been in our summer symposia before and with whom we were communicating a lot proposed a performance and discussion based workshop on the idea of 3 Ecologies by Felix Guattary. Siim Angerpikk, musician and museum worker fascinated by Avamaa idea proposed to investigate a cubic meters of life in various spots around Mooste with the help of different scientists. We also invited Landscape architects from Estonian University of Life Sciences to work on the structure of former Silotower in the heart of Mooste and suggested Patrick McGinley to turn catering of the AVAMAA participants into a workshop to investigate where does the food come to our table (Miles per Meal).
We did not had to worry about the artistic projects as 3 artists were already invited to work at MoKS as artists-in-residence. Michele Spanghero and artist couple Susanne Kudielka and Kaspar Wimberley had time to be familiarised with Mooste already for a month.
So for us as organisers there was not so much to organise once the event started. The artists and workshop leaders were more or less familiar with the place already and able to organise their work best by themselves. We just had to prepare the ground.

I remember that moment very well. On the 1st day of AVAMAA, in the morning of August 18th there was around 10 of us sitting around the ashes of the fireplace on the front lawn of MoKS. We were waiting for more participants to arrive. There was enough of us for 1 workshop but not enough to be divided between several workshops. Landscape architects to work on Silotower said they will arrive some time during the day. Siim Angerpikk informed us that 1m3 of life workshop is going to happen randomly, depending on the appearance of scientists and that he will try to intergrate their occurance with other workshops. Miles per meal was supposed to start in the afternoon. So we were sitting there, grass grew quietly, wind blew on the leaves of maple trees above us and sun was shining. John and Tero were explaining the ideas behind their workshops, I described 1m3 of life workshop and Patrick his food workshop. And we all realised that there is enough connection points between the workshops, we just have to start somewhere. So agreement was made that in the afternoon we divide into 2, one group goes to forage for the dinner and 2nd group (as there was not so many of us) starts working under the joint ideas of 3 Ecologies and Mutopia. I decided to join the 2nd group.

Arriving
I saw possibility to jump into a workshop as a possibility for retreat. Instead of me doing all the planning I could be in a workshop, where someone (workshop leader) has done already all the planning and my role was just to act and absorb information as a sponge. For me as organiser it was a new experience. I was already excited before the event to see how this new structure enables distribution of responsibilities and leaves more time for organisers to participate in the event. On the other hand my feelings were controversial- relieved but alert at the same time. In some way i was much more relaxed than usually. I was organiser and responsible for the event, but at the same time I did not feel the weight of responsibility on my shoulders. I felt relieved but my mind was still alert, thinking about several organisatorial matters. At some point I was not very sure can I participate to the end.
On the same day, when joining just- to- be- born MUTOPIA, my doubts started to vanish. The physical exercises lead by Tero in the 1st afternoon, grounded my body. I do not remember exactly what we did, but I remember that my body was 100% there from the 1st moment. The issue of my mind was however more complicated. I remember doing physical exercises without any thought, doing it with all my pure physicality, enjoying my movement, the other people moving and following given directions. There were also some excercises where we had to talk- I think to face the person with whom you were in pair and tell him/her how you were different for couple of minutes and then tell how you were the same. After overcoming the feeling of discomfort, after couple of shy words, sentences started pouring from my mouths. Motoric, but at the same time raising from somewhere deep inside me. When excercise was over, it felt as we had created very intimate space between the people involved. The ground was prepared for the mind to arrive.

———————

———————

Vaade lähiminevikku ja pilguheit tulevikku. Raport MoKSist- mis kavas, mis teoksil

Mõneks ajaks meedia vaateväljalt kadunud MoKS Kunsti ja Sotsiaalpraktika Keskus on endiselt täies elujõus ja tegutses 2009. aastal aktiivsemalt kui kunagi varem. Ehk küll seoses ehitustöödega MoKSi ruumides tõmmatakse 2010. a. tegevusi natuke koomale on see vaid ajutine nähtus ja käesoleva aasta sügisel on MoKSil kavas avada Moostes  ühtekokku 4 kunstnike ateljeed, galerii, meediaarhiiv ja töökoda. Kuigi ülalkirjeldatu kõlab kui tüüpiline progressimudel (väikesest MTÜst kogukaks kunstikeskuseks) on MoKS endiselt eelkõige loovisikute poolt korraldatav organisatsioon, mille huviks on panustada pikemajalistesse muutustesse kultuuris, avaldada mõju aeglaselt aga seda sügavamalt.
2001. aasta jaanuaris asutatud MTÜ Mooste KülalisStuudio põhitegevusteks  on siiani olnud rahvusvahelise külalisateljee korraldamine ning workshopide ja kunstisündmuste läbiviimine Eestis ja mujal.
Allpool siis raport mõnedest meeldejäävamatest projektidest MoKSi külalisateljees 2009. aastal. AVAMAA kunstisümpoosioni kajastamine jäägu seekord ruuminappusel ära.
Läinud aastal  töötas MoKSis pikemaaegselt (1-2 kuud) 16 eri loomeala kunstnikku maailma eri paigust: Julia Wandel, Andrea Brandao, Jeremy Riley, Ana Carvalho, Michael Andrew Hentz, Matt Marble- Emma Lipp,  Sandra Sitron, Susanne Kudielka- Kaspar Wimberley, Bruno Humberto, Julia Ninck Block, Kanako Sasaki, Irena Biechonska, Jerzy Biechonski ja  Petra Kaps. Kuna MoKS ei esita kunstnikele nende resideerumisajaks rangeid piire on kunstnikud vabad valimaks just neile sobivaimat töömeetodit. Kes töötab rohkem nelja seina vahel stuudios, kes aga katsetab sotsiaalsemate projektidega. Tänu aastate jooksul MoKSi ja kogukonna vahel üles ehitatud usaldusele on Mooste külaruum kunstnikele otsekui  labor, mis võimaldab katsetada selliseid ideid mille realiseerimise peale oma argikeskkonnas ei mõeldagi.
Portugali meediateoreetik ja videokunstnik Ana Carvalho võttis oma uue videoteose aluseks aiad. Uurides aianduse ja taimekasvatusega seotut rahvakultuuris rajas kunstnik MoKSi hoovi geomeetrilise maatriksi järgi paigutatud kuusnurksed maalapid. Viimased kandsid vilja terve suvi läbi, andes tööd ja supirohelist MoKSi residentidele.
Inglise helikunstnik Jez Riley French viis maikuus läbi seeria välisalvestisi Lõuna- Eesti veekeskkondades. Hüdrofoone ja vees toimuvate protsesside helisalvestamist tutvustas Jez ka Mooste koolilastele, kus bioloogia tundide raames kuulati kuidas kõlab näiteks fotosüntees Mooste järves.
Ameerika kunstnikepaari Matt Marble‘il  ja Emma Lipp ‘il oli  ambitsioonikas plaan valmistada eestlastele eesti toitu ja kutsuda soovijad siis seda söömapidustustel nautima. Ametlikus sõnastuses oli projekti eesmärgiks uurida kohalikku toidukultuuri alates toidutootmisest, toiduvalmistamise ja -tarbimiseni. Toiduprojekti raames kaardistasid ja külastasid kunstnikud kohalikke toidutootjaid (talumehed) ja -allikaid (metsad ja jahimehed) ning lähtuvalt kohalikest võimalustest panid nad kokku valdavalt kohalikul toormel baseeruva menüü ning korraldasid 3 rikkalikku sööma-aega, millesse kutsuti osalema kõik soovijaid. Sööma-ajad olid erinevate  stsenaariumitega ja tõid kokku üle 30 inimese. Esimene sööma oli üles ehitatud maastikumängu põhimõttel ning kulmineerus Mooste pool-metsikusse õuna-aeda üles seatud piknikuga. Teine sööma uuris, kuidas mõjutab toidu maitset eksperimentaalne keskkond ja erinevad stimulaatorid (söömine lõhnavate heintega täidetud ruumis, spetsiaalsed maskid, inimeste kehalise mugavuse ning üllatamise eest pidev hoolitsemine jms). Kolmas sööma oli ühes ehitatud külapeo stiilis ja oli sisse seatud lagunenud mõisaaegsesse moonakate majja. Külalistel oli palutud riietuda valgesse, toidulauale olid mängimiseks ehitatud pillikeeled ning nonstop elava muusika eest hoolitsesid kohalikud lõõtsamängijad. Kogu protsess väärtustas toitu mitte kui praktilist kõhutäidet vaid tõstis esile  toidu tähendust kultuuris laiemalt. Antud projektist innustununa on MoKSi liikmeil kavas käivitada nö toiduklubi, mis toimuks korra kuus ja mida võõrustaksid järgemööda erinevad inimesed Moostes.
Saksa- Inglise kunstnikepaar Susanne Kudielka- Kaspar Wimberley olid sotsiaalsete interventsioonide loojad. Nende pooleteisekuusel resideerumisperioodil Moostes viisid nad läbi rea kogukonda kaasavaid tegevusi. Antud tegevused ei olnud aga pelgalt sotsiaalse iseloomuga vaid ka  sügava kunstilis-filosoofilise kvaliteediga. Olgu näiteks kunstnikepaari poolt Mooste järve randa rajatud liivamakett Moostest. Makett oli täpne vähendatud Mooste kujutis ja sellelt võis leida kõik asula hooned. Kuna ilm oli ilus ja Mooste rand on ümbruskonnas populaarne suvituskoht siis publikust kunstnikepaaril puudu ei tulnud. Huvilistel paluti maketti lisada oma nägemus Moostest, st milliseid rajatisi asulas (veel) näha tahetakse. Kunstnikepaari tegevus oli väga viljakas ja nende muude tegemiste kohta Moostes saab lugeda pikemalt http://treacleonline.wordpress.com/archive1/moks-residency/
Jaapani fotograafi Kanako Sasak‘it huvitas mälu ja mäletamine. Töötanud vanema põlvkonnaga  Jaapanis oli tema jaoks loogiline jätk töötada Eestis Mooste naispensionäridega, kellede kodudes ta viimaseid fotografeeris ning keda ta kaasas oma videofilmi.
Ülaltoodu on vaid murdosa tegevustest, mida kunstnikud MoKSis arendasid. Kindlasti ei lõppe enamus projekte Moostes vaid saavad pigem siin alguse. Kas MoKS on pelgalt sotsiaalne projekt, kus tegevuste sotsiaal- eetilised omadused prevaleerivad esteetilis-kunstilis-filosoofiliste üle? Kuidas tõlkida osalusel põhinevat mitteosalejatele? Nendele küsimustele ei ole võimalik üheselt vastata. Kindel on vaid, et MoKSis toimetatav on nö pika mõtlemisega- võtab aega kui nende mõju avaldub.

———–

Workshop for youth. Mooste 2008

This workshop was part of youth theater camp.  The idea of the camp was to  bring together kids (age 12-16) who were interested about theater. The idea was to combine film/ video, sound, visual arts and drama. The common  denominator was Nature.

Märkmeid noorte suveteatri workshopist pool aastat hiljem (19.01.2009)

Noorte suveteater, Mooste 30.07- 4.08.2008

30.07
juhendajate kohtumine, tutvumine, gruppidesse jagamine, filmi vaatamine

juhendajate kohtumine (grzinich, mäeots, meitern, müürsepp + korraldajad), workshopide vastastikune tutvustamine)
kohtumine noortega ja enesetutvustus, mäeots paar harjutust, grzinich- paar harjutust, müürsepp- moks.
Tutvumismängud noortele ja gruppidesse jagamine, paaridesse jagamine õhtuse ülesande täitmiseks.
Mäeots annab ülesande luua keskkonnakunsti.

31.07
Keskkonnakunst noortele:
Ülesanded:
“Puule riided”
Grupp koosneb erinevas eas noortest (9- 20) siis on raske neile ülesannet arusaadavalt sõnastada. Olen kimbatuses. Aga lõpuks asja tegema hakates saavad nad asjale pihta. Ülesandeks on luua puule uued riided. Selline piltlikustamine oli mu arvates vajalik, sest kardan, et liiga abstraktselt kirjeldades ei huvitu nad asjast. Kui nad asja tegema asuvad saan aru, et pean materjalivalikut piirama, sest looduses on ju sadu asju ja nad tahavad neid kõiki korraga ühe töös kasutada. Palun neil kasutada vaid ühte-kahte, maksimum kolme elementi. Mõned ka teevad seda aga nooremad paari vanema tüdruku juhtimisel tahavad ikka kõike sisse panna. Samuti kui ma alguses toon näite materjalidest, mida kasutada (n takjas) siis kaks vanemat beibet koos emaga (ka üks laagris oma näiteringi lastega osalev õpetaja) kohe okupeerivad selle idee.

Kuna teine grupp koosneb juba vanematest noortest, siis mulle tundub, et seda “puule uued riided” ideed on natuke raskem neile ette sööta. Kuna olen samal hommikul vaimustunud ühest tööst, mida üks tütarlaps Savernast tegi (kirjutas kivile marjadest oma luuletuse), siis pakun neile välja idee: maastik kui lõuend millesse kirjutada. (Hajuv) tekst maastikus. See grupp koosneb hästi hakkajatest noortest (5 tegelast vanuses nii 14- 16). Alguses nad vaidlevad kas teha asi (ja mis asi?) terve grupiga v jaguneda väiksemateks gruppideks. Ideid neil on aga üks tahab teha üht, teine teist- seega vaidluses ei jõua nad kuhugi  ja nii ma pushin takka, et jagunegu aga väiksemateks gruppideks. Seda nad ka teevad ja siis asuvad nad kohe asja kallale. Kaks  kunstikoolis käinud tüdrukut asuvad tegema midagi lillekompositsiooni sarnast. Iseenesest ilus aga rohkem nagu floristika valda kuuluv. Kolmik aga asub tööle veespreide ja stensilitega. Ma utsitan takka ja luban asja dokumenteerida ning teha animatsiooni. Kuna on ilus ilm ja vesi aurab liivaselt maapinnal ruttu, nii nad siis teevad haihtuva töö jalajälgedest spiraalis. Nad tahavad teha ka teist tööd ja see on inspireeritud eilsest Andy Goldsworthi filmist. Nii nad siis  toovad ämbritäie tuhka ja enne kui üks hakkaja tüdruk seda  õhku hakkab viskama valivad nad hoolega maastikku, millel seda teha. Kui koht leitud siis asub tüdruk asja kallale,  mina pildistan.

Kolmas grupp koosneb ühest silmnähtavalt hakkajast andekast poisist, kellele kõik asjad näivad käkitegu, ülejäänud on siia sattunud kas sunniviisiliselt või on mõni sõber neid siia lihtsalt kaasa vedanud.  Vanuseliselt on nad nii 15- 17. Jätkan sama teemaga, mis eelmiseski grupis: Maastik kui lõuend.  Kasutada kõige rohkem 1-2 materjali, arvestada asja nähtavust (kas lähedalt vaadeldav v kaugelt) (kas visuaalsus on kõige olulisem, mis on oluline? Ehk oleks pidanud neid küsimusi analüüsima). Varasematest gruppidest  näen, et  jagunemine on  oluline, siis teeb nii ka seekord.  Andekas poiss paaritub poisiga, kellega ta leiab sarnasuse. Kolmik koosneb ühest Kaagvere kooli tütarlapsest (kes iseenesest on tore tüdruk aga ta ei ole veel aru saanud, miks ta siin on ja mis ta siin teeb, samuti on ta erand, kuna teised laagris on kõik omavahel enam- vähem tuttavad). Kahe poisi jaoks selles kolmikus, on kunsti puhul tegemist silmnähtavalt ebacooli asjaga. Aga ära nad ei lähe ja asuvad ülesannet täitma nagu koolikohustust. Nad võtavad ülesannet liigagi otseselt ja otsustavad luua puu ja pesa. Andekate poiste grupp on tööga juba ühele poole saanud (vähemalt nii nad väidavad). Nad on loonud oksaraagudest raja. Kuna see ei paista eriti silma siis utsitan neid joont tugevdama. Andekas poiss on aga kaval ja ütleb, et see ongi selline töö, et peab ligidale minema ja siis mööda oksajoont minema. Mina ütlen, et see on hea point- töö, mis nõuab vaataja osalust, teisalt aga kui ma seda joont ei näe, ega ma siis ligidale ei lähe ja mööda joont ei hakka ammugi minema. Andekas poiss saab aru, et ega minuga nii lihtsalt ei saa ja nii ta ja siis ta partner asuvad rohkem oksi koguma. Tagasi minnes “luuserite” rühma näen, et vaesekesed on omadega täitsa jännis. Tüdruk lihtsalt istub ja poisid taovad oksi omavahel kokku. Utsitan neid tööle, miskit vestlust nendega arendada on võimatu, sest nad on mõtetes kusagil ära. Lõpuks teevad nad midagi valmis ja löövad selle (“puu” linnupesaga) ka kruusahunnikusse püsti. Lasen neil rahus minna.

1.08
Ma ei mäletagi kui palju gruppe, sel päeval mul oli 3-4, aga kuna pühapäeval on etendus ja ma olen endiselt vaimustuses maastikku sõnumi jätmise ideest, siis on hea anda noortele kohe praktiline ülesanne: kujundada plakat etenduseks. Enne aga kui me asume tööle, küsin noortelt, mida nad teha tahaksid- üheskoos vastatakse joonistada ja maalida. Arvatavasti, seda nad sellest workshopist ootasidki. Leian kompromissi ja ütlen, et ok- 15 minutit on neil aega, et joonistada üles töö, mis neile eelmisest päevast meelde jäi ja siis palun neil kirjutada sinna juurde ka mõned märksõnad. Tegelased asuvad kohe tööle. Keelan neil kasutada kustutuskummi- aga ilma selleta nad kohe kuidagi ei saa. Kes on küll olnud nende õpetada? Nad näivad kartvat juba enne kui nad joone teevad, et kas see tuleb  ikka õige v vale.
Kui visand tehtud siis peame maha mõttetalgud etenduse pealkirjaks. Kuna grupp koosneb noorematest tegelastest, Kati ja Moonika jälle on kuidagi kidakeelsed, siis läheb käiku minu pakutud pealkiri “Loov Loodus”.
Nad peavad kirjutama looduslike vahenditega teksti plakati jaoks. Kaks tshikki, kes eile kasutasid ohakaid kasutavad neid ka nüüd, teised, nooremad on laiema silmaringiga ja leiavad pargist ja põllul uusi materjale. Kõik töötavad paarides ja töö edeneb ilusti. Tundub, et nad on ka ise väga asja juures.
Teiste gruppidega läheb ka töö hästi. Isegi 2 poissi, keda keegi ei uskunud millekski selliseks võimelised olevat- teevad töö ära ja on üsna innuga asja kallal. Pärast pildistan kõikide tööd üles ja kujundan neist plakatid.
Õhtul: mu näituse avamine Tartu Kunstimaja Monumentaalgaleriis. Jane H sõidab ära.

2.08
töö 1. grupiga
installatsiooni ehitamine
Kuna pühapäeval on etendus, siis nüüd oleks vajalik põhjalikum töö ühe grupiga. Kahjuks kujuneb gruppidesse jagamine populaarsusmänguks ja minu juurde ei tule kedagi kas ma tõesti olen nii halb  juhendaja? Siis ei jää muud üle kui sekkuvad laagrikorraldajad ja võtavad teistest gruppidest tegelasi ära- st ära võetakse kõige nooremad, need kelle sõna eriti ei maksa. Niiet saan endale 3 nooremat tegelast (vanuses 8-14), Moonika, Kati ja Keiti (Kaagvere tüdruk)
Mäeots on välja pakkunud konkreetse teema: Vastutus. Käime läbi kohad Moostes, millega me ise suhestume  ja kuhu meile tundub, et me võime luua ruumi, mis räägiks vastutusest ja millega teisedki võiksid suhestuda.  Kolame: Silikaatkividega kinnimüüritud aknad vanas tallis, vana kaalukoda, “motoklubi”, arutame mis assotsiatsioone antud kohad tekitavad. Esimene asi, mis nii noortele seoses vastutusega pähe tuleb on vastutus oma lemmiku eest. Külastades neid kohti otsustame teha hüljatud lemmikute varjupaiga. Õpetan neid tegema ohakatest skulptuuri. Teeme traadist karkassid, korjame materjali ja asume tegema. Loomad tulevad nunnud ja nende kuju annab muuta- nii hakkame tegema noorematega ka animatsiooni, mis aga luhtub, kuna mõlemate kaamerate akud saavad tühjaks. Õhtul aga sõidame laagriga Meenikunnosse.
Seoses vastutuse teemaga palun igal juhendajal lasta oma grupi tegelastel kirjutada 5 asja mille eest nad vastutavad.

3.08
hommik:     ettevalmistus ettenduseks
õhtu:         “etendus”
Miskipärast, ei ole nagu vatutuseteemast enam juttu ja Mäeots ütleb, et nemad teevad inimkonna ajalugu ja, et meie tehku neile etenduseks kostüümid ja John muusikat. Mina ütlen, et kõik kes käisid mu juures peaksid nüüd oskama midagi loodusest luua ja et nad võiksid oma teadmisi nüüd rakendada. Põhjus miks ma nii ütlesin on lisaks sellele, et mulle ei meeldi kellegi käsku täita ka see, et teatrigrupp on 20-pealine kamp ja minu grupp koosneb kolmest nooremast tüdrukust ning 2 laagri juhedajast- niiet üsna ebavõrdsed jõud.
Meie hommikul üles pandud installatsioon hüljatud loomade varjupaik “motoklubis” on lõhutud. Tüdrukud on nördinud. Lisaks sellele on nad ka solvunud, kuna neil ei ole olnud shanssi luua kaasa teatriworkshopis ja seda nad tõesti väga tahtsid. Neile olevat öeldud, et kõik saavad igas workshopis kaasa lüüa. Niiet mittu asja kuhjuvad ja nad tönnivad. Kuna koduloomade installatsioon on lõhutud siis tuleb kiiresti midagi uut luua- ja sellepärast on hea, et laste tekstid “5 asja mille eest ma vastutan” on käepärat võtta. Enne kui asume neist voltima origamiluikesid jagame omavahel tekstid ära niiet igaüks saab diktofoni lugeda need 5 asja. Diktofon käib ringis. Kui see tehtud asume voltima. Meie voltimisringist kujuneb omamoodi teraapiaring, kus siis nooremad räägivad miks nad nördinud on- samuti kujuneb sellest omamoodi sümboolne tegu, sest nende töö ja vaev hävitati ja nüüd nad mõtlevad tõega, mille eest nemad vastutavad. Teraapiaring toimis ja me paneme kured “motoklubisse” üles, koristame ja korrastame ohakaloomade jäägid. Installatsioon tuleb ilus. 3 tüdrukut saavad ka shanssi esineda. Nimelt usaldan neile diktofonid, kuhu nad lugesid sisse tekstid vastutusest ja nad peavad siis nende diktofonidega vaatajate hulgas ringi kõndima.

Etendusel on kolmik väga uhke. Sest töö on mõjuv ja neil on võimalus olla staarid.

4.08
tagasiside sessioon, lahkumine

KÜSIMUSED MULLE
Millega olen rahul:
Arenemine workshopi jooksul- sisuliselt andis konkreetne situatsioon, konkreetsed noored mulle inspiratsiooni ja vastavalt sellele lõin ka ülesanded.
Harjutused olid head!

Mida teha teisiti? Kuidas?
Kuidas aktiveerida noori?- praegu tegin ise liiga palju ära ja pakkusin ise liiga palju ideesid, mida noored siis teostasid. Kuidas  seda teisiti teha?
Diskussioon? Miks me seda teeme?